Thursday, October 29, 2009

ARSTID JA ÕED TUNNEVAD END ÕIGUSTATULT PETETUNA

Headel aegadel jätkus Haigekassa juhtidel ettenägelikkust varuda raha halbade aegade tarvis. Raha nõudlevale tervishoiuperele lubati selle abil paratamatult saabuvad halvad ajad kergema vaevaga üle elada. Nüüd, kus need ajad käes, ei lubata aga seda raha kasutada. Arstid ja õed tunnevad end petetuna. Haigekassa juhtkond on aga pandud eriti lolli olukorda.
Küsimus on 400 miljonis kroonis valitsussektori tasakaalu huvides. Aga küsimus on eelkõige selles, kas me sellise rapsimisega ei suuna mitte järjekordset lainet kõrgelt ja kallilt koolitatud inimesi Eestist lahkuma.

IMF väitis nädala alguses, et soovitud tulemusest eelarvepuudujäägi parandamisel on Eestil niigi 2 miljardit puudu. Kui valitsus julgeks seda tunnistada, oleks kärbe tervishoius täiesti tarbetu. Kui soovitud miinus on suurem kui 3% SKPst, siis ei ole vahet, kas minnakse „lõhki” 2 miljardiga või 2,4 miljardiga. Latt jääb ikkagi ületamata.
Aga kui veel jätkuvalt soovitakse eurokõrgusest üle saada, siis mõistlik lahendus on ju olemas. Üks protsent tulumaksumäära on väärt 750-800 miljonit krooni näiteks. Ehk siis jõuame olukorda, kus targad inimesed lahkuvad Eestist madala maksukoormuse tõttu. Kas nii?

Friday, October 16, 2009

Veelkord pensionäride unest

Nad ei lase ikka veel pensionäridel rahulikult magada !
Rääkimata rumalatele mõeldud mustast valmisreklaamist kerkis teemaks Riigikontrolli tähtis paber.
Olgu siis veelkord (ma ei tea mitmendat korda) välja öeldud, et Eestis ületavad pensionide väljamaksmiseks tehtavad kulutused laekumisi juba viis aastat. Ja nii saab olema veel kakskümmend viis aastat. Ja seda sõltumata sellest, kas meie majandus tõuseb, kukub või seisab paigal. Põhjuseks on pensionireform ehk siis kogumispensioni sisseviimine. Need samad neli protsenti, mille kogumispensionär oma kontole kaasa viib. Neid protsente, lugupeetavad kogumispensionärid, teie emade-isade ja vanaemade-vanaisade pensionist maha ei arvata. Nii tekibki pensionikindlustuse esimeses sambas puudujääk ja see puudujääk on pensionireformi paratamatu osa. Ette kavandatud lugu!

Puudujäägi katmiseks on riigil kolm võimalust ja neist kõigist sai räägitud, siis räägitud ja siis veelkord räägitud juba kogumispensionide sisseviimise ajal. Need võimalused on:
- riigi muud tulud (lisaks sotsiaalmaksule)
- riigi reservid ehk siis stabilisatsioonireserv
- riigi kohustused (võlakirjad või laenud).

Siiani võlakirju pole emiteeritud, laenu pole võetud. Stabilisatsioonireservi vahendeid kasutatakse raskel ajal aastal 2009 esimest korda ja kõigi riigi rahaliste kohustuste täitmise huvides. Ehk siis mitte üksnes pensionide väljamaksmise huvides.
Pensionisüsteemi puudujäägi ainus katmisallikas on siiani olnud „riigi muud tulud”.
Riigikontrolli poolt märgitud pensionireserv ei ole midagi muud, kui headel aastatel kõrvale pandud ülelaekunud maksuraha ülalmainitud puudujäägi katmiseks tulevikus. Ehk siis seda raha kasutataksegi selleks, milleks ta oli mõeldud. Seda ei tohiks isegi Riigikontroll kellelegi pahaks panna! Pensionäride uni on aga järjekordselt viidud, sest loomulikult tuleb hirm peale, kui uudistes öeldakse, et kohe saab raha otsa!
Kogu austuse juures kõikvõimalike nõustajate ja muude asjameeste vastu – tehke endale head inimesed selgeks lihtne tõsisasi. Pensionireformi korral tavapärane aastane tulude ja kulude hindamisviis on kõlbmatu!
Siinkohal kostub alati küsimus – aga mis te siis pensione tõstsite, kui majandus juba langes? Vastus on – tõstsime seetõttu, et 2008 aastal sotsiaalmaksu laekumine tõusis ja pensionide korrigeerimine toimub ajalise nihkega. Siis muuseas, kui majandus jälle tõuseb, suurenevad pensionid ka ajalise nihkega ehk mõnevõrra hiljem! Nii et mitme aasta kontekstis on kõik tasakaalus. Vaat nii!
Ja jätke ükskord pensionäride uni rahule, kurat võtaks!
Vabandust, aga vanduma paneb juba.

Tuesday, October 13, 2009

See ebahuvitav suurus nimega Demokraatia

Aastate vältel on arvamusuuringud andnud ühe ja sama tulemuse – üks kõige vähem huvi pakkuvaid teemasid meie inimestele on suurus nimega demokraatia. Selle tõsiasja üle kipuvad ka ühiskonnateadlased rohkem kurvastama, kui seda seletama. Kõige enam korratud tarkuseks on targa mehe lause, et demokraatia on küll kulukas aga ainuvõimalik valitsemisviis. Vaat siis, isegi demokraatiast rääkides ei suuda me tarbijamentaliteedist loobuda. Põhiküsimus ikka üks – palju maksab?

Heakene küll, kui see kõige rahas hindamine on ka demokraatia asjus kõige tähtsam, siis alustuseks rahast ja seda käimasoleva valimiskampaania näitel. See viis, kuidas Tallinna linnas võimul olev Keskerakond kasutab ülbelt ja varjamatult tallinlaste raha erakonna huvides, ei tuleks pika demokraatia kogemusega riikides kõne allagi. Kõigepealt tambiks sellise erakonna maatasa ajakirjandus. Rääkimata valijast, kes sellist tema enda kulu ja kirjadega tehtud kampaaniat peab seal õigusega varguseks. Erakonnale tähendaks see kadu igaveseks. Ei saaks ju öelda, et meie ajakirjanikud sellele tähelepanu ei pööraks. Aga ei saa ka öelda, et see valijat nii väga huvitaks.

Teine näide ei ole rahaline, aga veelgi otsesemalt demokraatiaga seotud. On jäänud tähelepanuta, et suure tõenäosusega valivad valijad sellel pühapäeval mitte ainult uut volikogu linnale/vallale, vaid ka valijamehi 2011 aasta sügisel toimuvatele presidendivalimistele. Eks vaoshoitus ole seotud eelkõige sellega, et need valimised veel kaugel ja kandidaadid ainult ennustatavad. Aga – kas te teate, et mitmed volikogud oma endises koosluses on kehtestanud sellise presidendi valijameeste väljaselgitamise korra, mis ei võimaldagi nende esindajate valimist vastavalt valijate tahtele ? Näiteks samas Tallinnas kehtiv kord andis viimastel presidendivalimistel Rüütlile 10 häält ja Ilvesele 0 ! Idees peaksid ju valijameeste hääled kajastama valijate soovi ! Oli see soov siis selline?

Ja et mitte 2011 sügisel asja eest teist taga halada, võiks alustada sellest, et volikogude poolt kehtestatav kord tagaks valijameheks saamise vastavalt sellele, kuidas austatud valijad sellel pühapäeval hääletavad. Siis jätkuks volitatud mehi/naisi nii presidendikandidaadile A kui B.

Thursday, October 8, 2009

RAHVA OMAKAITSEL ON OHTLIK KONKURENT !?

Eks see sõltub paljuski sellest, kuidas keegi naljast aru saab ja mille üle naerda suudab, aga minu vaieldamatuks lemmikuks on „Rahva Omakaitse” Raadio Kahes. Juurele ja Kivirähule on aga tekkimas ohtlik konkurent Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi näol, kui seal juhtuvad mikrofonide ette Ansip ja Ligi.

Rahandusminister leidis täna vajaliku olevat suunata suupruukimist euro saabumise asjus ehk siis sõnumite olulisust Eesti majanduse ja rahanduse kohta. Seepeale tormas peaminister kolleegi „täiendama ja parandama”, mispeale jäi rahandusministril omakorda võimalus Ansipi poolt öelduga „nõustuda, aga täpsustada”.
Must huumor seisneb selles, et peaminister tegi just seda, mida rahandusminister ei pidanud õigeks. Ansipi väide , et peaminister pole aastast 2011 eurot lubanud, ületab uudisena ükskõik millise panga ükskõik kelle poolt koostatud prognoosi euro saabumise aja kohta. Selles maailmas, kelle jaoks taolised uudised on tähtsad, peaministrid niivõrd graatsiliselt piruette tehes antud lubadustest ei loobu.

Ligi „täpsustusest” saab vähegi asja jälgiv inimene aru, et valitsus ei tea isegi, kuidas üht või teist seni tehtud sammu eurokriteeriumide hindajad arvesse võtavad. Ühekordne tulude ülesupitamine omanikutulu ja kõige vähegi sobiva müügi näol ei ole eelarve tasakaalu mõttes jätkusuutlik tegu. Mis müüdud see müüdud ja mis edasi saab?
Musta rahandushuumori austajatele siinkohal lugemissoovitus – Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi stenogramm 8.oktoobrist 2009.